Volatiilne interluudium

(Kenn)

Tegelikult ei ole rongiakna taga kunagi tühjus. Asjad muutuvad lihtsalt väiksemaks, teoreetiliselt küll liikumise suunas (st. kitsamaks, kuid mitte lühemaks), aga mõnele on tundunud ka, et igas suunas. Kuid seda vähenemist on enamasti raske tabada. Inimesed kujutlevad ennast aknast välja seisma, ja unustavad, et nende taustsüsteem liigub. Kui rongi kiirus läheneb valguse kiirusele, siis muutuvad asjad lõpmatult väikseks, nii et nendega võib arvestamata jätta. Kui istuda aknapoolsel kohal, siis kaotavad asjad oma raami. See on imelik. Sellepärast on kindlam tunne istuda aknast natuke kaugemale. Ei ole vahet, kas istuda rongis ja projitseerida oma taustsüsteem välja (seda on lihtsam teha, kui ei näe aknaraami), või olla väljas ja kujutleda oma taustsüsteem liikuvaks valguse kiirusega. Viimasel juhul jääb enamik pisiasju tähele panemata. Mina eelistan liikuda mõõduka kiirusega, nii et liikumisest tulenevad moonutused silma ei torka. Näiteks rongis, kus ajaviiteks võib juua kaheksakandilisest klaasist lahjat suhkruga vedelikku, niinimetatud võtjažkat. Parem on seejuures lusikas klaasist välja võtta, et mitte silma torgata. Minu ametis on tähtsad silmatorkamatus ja terav pilk.

Mulle tundub, et ma olen Hiinas. Nüüd juba, et olin — nii et sellest võib juttu teha hiljem, kui mulle midagi meelde tuleb.

Veel mingi mälestus. Ma olin stjuuard (või varupiloot) Edinburghi ja Málaga vahet sõitval lennukil. Mind kutsuti Chrisiks. Tegelikult ainus, millest ma seda järeldan, on mu kunagi poetatud lause, et „I used to fly to Málaga”. Nii et ma võisin olla ükskõik kes. Mul oli Málagas üks tuttav, kes pidas sama ametit. Üks teine kord (hiljem, eraviisiliselt) käisin tal külas, vaatasime härjavõitlust. Minu mõte oli valida kõige odavam variant, selgus aga, et see oli novillada, kus nii härjad kui inimesed olid algajad. Selge, et hobuseid neile seltsiks ei antud. See oli võrratult igav: värviliste ogadega torkimine, hüpped üle aia, kolks, krõks ja valmis, ja nii üheksa korda järjest. Härjad olid noored ja unised ega taibanud vist lõpuni, mida neilt õieti tahetakse. Orkester mängis labaselt Bizet’d. See võis ka maki pealt tulla. Ridade vahel siblisid pisikesed vanamehed, kes pakkusid eriti külma „Coca-cola-cerveza’t”. Õlu ja sprait on selle kõrval subtiilsuse tipp.

Olgu, see jutt on ilmne jaburdamine. Räägime millestki muust. Lennundusest.

/.../

Alla vaadates ei ole midagi näha. Kuid siin on ka telekas (umbes nagu Tallinn-Võru bussis), ja et mul midagi teha ei ole, siis jään seda vaatama. Multifilmid. See on lennuk, millega lapsed sõidavad koolivaheajaks Moskvasse tsirkust nautima. Äkki läheb pilt uduseks, keegi on vist kanalit vahetanud. Ekraanil jalutab keegi kongus ninaga mees, käed seljal ristatud, ja räägib midagi emotsionaalse, kuid omamoodi õpetliku häälega. Tagaplaanil on näha mingit suurlinna, kuid mitte nii, et see äratuntav oleks. Kostab autode müra.

Kongus ninaga mees: Ma ütlesin teile, et ta on hull. Kas teate, millesse ta suri? Ta sõi korraga ära terve taignas küpsetatud faasani, koos kõigi trühvlitega seal sees.

(Üldine põlglik naer kaadri taga.)

Mees: Ja see, mis ta kokku kirjutas, on täielik jaburus, millest võib järeldada ainult üht: ta kirjutas vaid siis, kui oli väga purjus.

(Turtsatused.)

Roma: Ja siis?

Mees: Kord püüdis ta väita, et inimene on masin, siis jälle, et taim. Lõpuks jõudis ta seisukohale, et loomad on ikkagi midagi enamat kui masinad.

(Käib paar korda edasi-tagasi ja kaob siis. Pilt vahetub loodusmaastiku vastu.)

Julien (viipab ebamäärases suunas): Vaadake seda tublit sõdurit siin. Ta küsib, kas me ei saaks midagi tema jalavalu vastu ette võtta. Probleem on aga selles, et tal ei ole jalgu enam ammu. (Vaatab nõutult oma assistendi poole.)

Assistent: (Seljaga vaataja poole. Laiutab käsi. On näha, et need pikemad kui inimestel tavaliselt, ja kaetud punakate karvadega.)

Julien: Ta magab. Hing ja keha on koos uinunud. Üle ta pea lendavad sajad kahurikuulid, kuid hing ei pane midagi tähele, nagu poleks teda olemaski.

Assistent: (Seisab peaaegu liikumatult.)

Julien: Või vaadake seda noort džentelmeni siin. (Viitab assistendi poole.) Teda ei erista inimesest miski peale keha ja rääkimisviisi. Ta räägib kätega, ja ta keha on karvane.

Assistent: (Pöördub ja kummardab tänulikult.)

Julien: Ahvid, keda tuuakse Euroopasse, on tavaliselt liiga vanad, et neile midagi õpetada. Mul õnnestus saada üks noor isend, muidugi tänu Friedrich selle-ja-selle heldusele. Ta oskab nüüd juba paljut, milleks alamad inimrassid ei ole võimelised. Me vestleme temaga inimese olemusest.

(Muutub hämaramaks; ka lennukis kustub valgus. Kostab kitarrimuusikat, sedasorti, mille jaoks mängijal peab olema vähemalt kolm kätt. Ilmuvad Roma ja Daniil, kes, nagu tähelepanelikumal vaatlemisel võib tuvastada, omavad seljas langevarje. Nad langevad täiesti vabalt, kui õhku mitte arvestada.)

Daniil: Kala tõid?

Roma: Ehitame!

Daniil: Liivale.

Roma: Tuulele.

Daniil: Pilvele. Kalale.

Roma: Jahule. Jahu sööd?

Daniil: Konni sööd?

Roma: Krooksu sööd? Kammi sööd?

Daniil: Kas me ei peaks tegema midagi ... ee ... konstruktiivset? Oskad?

Roma: Mida sa silmas pead? Ehitada? Üks väike lihtlabane inimpüramiid?

Daniil: Ei, ei, ei. Jaa, jaa, jaa. Vaata sinna. (Osutab kuhugi.)

Roma: (vaatab)

Daniil: (haarab laualt võipaki ja pistab jooksu)

Roma: Stiil.

(Siseneb toateenija, kes teatab lauldes:) Üks kiri.

Roma (loeb): Ma ütlesin teile, et ta on hull. Kas teate, millesse ta suri? Ta sõi korraga ära terve taignas küpsetatud faasani, koos kõigi trühvlitega seal sees.

Lennuk hakkab maanduma. Äkki tuleb mulle meelde, et ma ei armasta lennukiga sõitmist. Eriti jälestan ma lennujaamu. Taksosid ma ka ei armasta. Ega telefone. Hea, et see mul varem meelde ei tulnud. Lennujaamasid võiks võrrelda katoliku kirikuga enne teist Vatikani kontsiili. Kõik on ühesugune ja see tekitab imala mugavustunde. Lend on edasi lükatud. Sicut in coelo et in terra. Palun siirduge väravate juurde. Remitte nobis debita nostra. Peng Chiu, Peng Chiu, see on teie viimane kutse. Ite missa est. Ite missa est.

Ma panen aina peent paroodiat, nii et keegi ei saa arugi. Päevaülesanne: jutt tuleb nii šifreerida, et ma ise ka aru ei saaks. Välja arvatud mõned kohad, nendega on lihtne, neid tuleb mõista lihtsalt tagurpidi. Ma jumaldan lennujaamu. Ma ei ole kunagi söönud faasanit. See kõik on tähtis harjutamise mõttes.