Topeltuni

(Raivo)

Ma istun nüüd siin ja lõdisen, ent tunnen, et see on mõneti kohatu. Suvi ju. Ma vaatan pead keerates ringi ning üritan jõuda arusaamale, milles siis ometi asi. Päike on kiriku taha vajunud. Tõden kella vaadates, et olen jälle mõnusasti päikese käes peesitades tukkuma jäänud. Nagu kass. Juba pool seitse. Mul on veel tervelt neli tundi aega, klubini, et mida kuradit ma nüüd peale hakkan, taban end mõtlemast. Ringutan, tunnen tuuleõhku. Elus. Juulikuu. 1994. Päike on kiriku taga ning kell on pool seitse. Mul on nelikümmend krooni, ent ma saan ülehomseni sellega läbi. Mul on piiramatult vaba aega tervelt järgmised neli tundi. Põhimõtteliselt defineerin sellega oma liikumisvabaduse ning sätestan toimuva käigu.

Järgneb vestlus. Vestlus pole nii selge, ent taban jutuvadast mõne võõrkeelse sõna ning hooman, et jutt käib mingist üliõpilaste kah-religioossest — olgugi et nad ise end hoopis mingi tobeda akronüümiga koormanud on — rühmitusest. Huvi pole, see on märkimisvaarne fakt, ning pärast lühikest, ent suhteliselt viisakat sõnavahetust lahkume, olles mõlemad veendunud, et nii-öelda vastaspoole näol on tegu talumatute inimestega. See emotsioon on kõikvõimas. Mul on nii piinlik, et olen kahevahel, kas üldse on mõtet ärgata või on parem siiski edasi magada. Sel hetkel taipan, et siin võib kõik olla, sest alati on võimalik ärgata. Eelistan siiski võimalust kõike järele proovida ega ärka. Seega.

Ma ootan maja ees trammi. Tundub, et nendega on mul läbi aegade mingil tasandil helgeid mälestusi seotud. „Küllap siis on meil väga neid vaja, sest nad leiavad aja, külastavad meid taas...” Kell on kümme õhtul. Mul on pool tundi aega, aga mul pole mingit lootust trammile jõuda. Õigemini, on võimalus, aga lootust mitte. Mul on seda raske selgitada. Tuleb tramm, ma unustan hetke ning sisenen. Istun. Mõtisklen. Vahel ikka võib. Olen kahekümne minuti kaugusel millestki uuest. Kes mind kutsus ja milles võib olla idee, ma ei suuda meenutada. Ma mäletan, et keegi rääkis midagi millestki kusagil, andis aadressi ning soovitas nagu möödaminnes hästi riietuda. Pidi olema endal oluliselt mugavam.

Sisenen. Uksel ootan tuttavat liisunud lahja-sigareti-haisu. Ei midagi sellist. Nagu polekski aistinguid. See on kentsakas, olen ju ometi ahnelt kõike uut endasse ahmida lubanud. Nagu oleks neli-kuus tabletti analgiini ära söönud. Hambavalu jäi vaiksemaks, kuid tuikas seda tüütumalt. Ehk ongi see tuikamine, see perioodilisus just see, mis valu väljakannatamatuks teeb? Ei oska kosta. Šveitser on põnev, ta oleks nagu seinast välja kasvanud ning mõistatuslikul moel suudab ta sinna hetk hiljem sinu tolmumantliga ka jäljetult kaduda. Näen siin-seal inimesi saalimas, aga ehk pole vist veel piisavalt õige kellaaeg, et neid enam näha oleks. Mängib vaikne muusika, või on äkki tegu lihtsalt avara dünaamikaga looga? Midagi King Crimsoni esimesest või teisest perioodist? Seitsmekümnendate alguse muusikakunst. See on kindel. Kindlasti on tunnikese pärast inimesi enam, eks siis muutub ka muusika.

Kell on pool üks. Vestlen elavalt ühe joviaalse kaaslasega, keda seirab üks mõtlik mustlane. Mustlasel on piip ning see on kuidagi iseenesestmõistetavalt tema lahutamatu osa. Selles ei teki mingil moel isegi küsimust. Androgüün. Seda meenutab too isik enim. Minu joviaalne kaaslane kaotab äkitselt suure osa oma senisest huvist ning lahkub, jättes mind Romiga — nagu hiljem selgub — kahekesi, sest — nagu selgus pisut enne seda — tegelikult oli too naerupall hoopis ühest teisest muinasjutust. Tsiteerides Romit. Ta selgitab mulle, kes ma seni polnud millestki aru saanud, milles siis klubi idee on. Ma olen natuke purjus ega kuule hästi. Saan läbi häda aru, et... Oot, siin hakkab mingi mõte tööle ega lase mind enam ära. Idee ühiskonnast, kus inimesed kannavad ainult endale sobivaid rõivaid-katteid. See lahendati nano-ühiskonna raames. Mõned inimesed tohivad klubis olla vaid alasti. Teised ei lahkugi sealt kunagi. Neile sobivad rõivad lihtsalt tänavale ei kõlba. Minule, olgugi et ma olen end silmnähtavalt mukkinud, kuluks ära üksjagu mõttetrenni: mitte tõstmine ja seadmine pole tähtsad, vaid mõistmine ja teadmine. Ta rääkis pikemalt, kuid ma olin võimetu midagi lõpuni mõistma. Polnud selline päev. Panin ideed kõrva taha tallele. Ta ütles, et ma peaksin tulema frakis. Enamikule meestest pidi frakk sobima. Kas just parimini, aga mul olevat hea võimalus. Arvavat ta. Aga seni...

Kell on neli. Taarun taksoni. See viib mind koju. Olles selles äkitselt täiesti veendunud, jään põõnama. Ärgates olen maja ees. Tasus ära. Tasun ka mina. Lennukini on aega viis tundi.

Lennujaam on suur ja inetu. Ma pole veel ilusat lennujaama näinud. Ma pean kuhugi sõitma, kuhu ma enam ei taha. Sunnin end läbi passikontrolli ja vaarun läbi koridoride lennukini. Trapist üles ja oma kohale. Magan edasi. Minu kõrval pole keda kuraditki.

...Samas pole mingit kirjutatud seadust, mis sätestaks konkreetse aja, mil seal olema peab. Tähtis on ju ometi vaid üksainus faktor, mille järgi peab käima... Magan. Unes. Segadus. Topeltuni.