Stardiplatvorm

(Kenn, Raivo)

Siin ta nüüd siis lamab, laineid vahtides. Laisad, kitsa valge servaga lained, mis talle aeg-ajalt vastu otsaesist löövad. Õigupoolest on nad ainult vee liikumine, aga ka seda, kelle pea nad märjaks teevad, pole võib-olla rohkem olemas. Sitta sellega. Persse. Nojah, nii ta mõtleski.

Keegi pikk ja kõhn vuntsidega isend on roninud umbes kümne meetri kõrgusele ja asutab end pea ees alla kukutama. Plörts. (Ta maandus natuke õnnetult, enam-vähem kõhule.)

Millegipärast tuli talle meelde, et keegi oli arvanud igaühe, kes vähemalt ühe päeva on eland, oma ülejäänud elu vanglas endast romaani kirjutades veeta võivat. (Milline lause! Või mis tal viga — kõik on olemas, alus, öeldis, sihitis, isegi mitu.) Et olevat piisavalt kirjutada. Kas ma olen ühe päeva elanud? Eland? Kurat, ma ei tea. Ma ei tea oma nime kah. Sitta sellega.

Vahepeal oli paks mammi ta kõrval raadio põhja keeranud ja kraamis punasest läikivast kotist välja mingid — paistis, et üsna rasvased — pirukad. Ta lapsed (?) mängisid natuke kaugemal midagi jalg- ja võrkpalli vahepealset.

Võiks välja mõelda midagi absurdset. Mingid laused, millel on ainult kõla, muud midagi. Johnson’s don’t make babyproducts for anyone else. Kaffet med det lila extra. Den lille ekstra LUKSUS i din hverdag. Användes före: se tubens topp. Fräsch, manlig doft. Sa ollet, ausa warblane, üts häbbematta zirgoke. Налевай и, что хочешь, делай. A RICH, creamy shaving foam with a FRESSSHH and invigorating fragrance. L’inconfondibile, fresco piacere di Denim. Otium reficit vires. Da Denim. Per l’uomo che non deve chiedere. Mai. (Nagu telegramm: Denimilt. Mehele, kel pole vaja küsida. Mitte kunagi.) Mõruvabad kurgid. Sitavaba sai. Shake before use. Coca-cola-cerveza. Käytä aamuin illoin. Mõruvabad kurgid. This is really easy and seems to work fine on all browsers. Ma kysy su käest, Isakukõni, ku pall’u sul põrraq siin naid pulkõ um? Isak kostõ: „Katõsõ.”

Midagi ei muutunud. Ta tõusis ja läks rannahoone poole. Korraks mõtles ta isegi, kas ta ei näe und, aga see ei olnud võimalik: ta tundis end natuke väsinuna, unes ei olnud seda kordagi juhtunud.

Kuskilt pidi ta ju olema siia tulnud; nüüd oli ta tõesti veendunud, et ta ei tea, kust. Asi hakkas talle nalja tegema. Ta kujutles, kuidas läheb baari, seal tuleb talle vastu ta lihane tädi. Tere Jüri (või mingi muu nimi)! ja küsib kuidas läheb. Ta ei tea, mida öelda. Noh nii ja naa (aga seda tuleb varjata, et ta ei tea). Nagu eksamil. Ta küsib tädilt, kuidas abikaasa elab. Poleks arvanudki, et sa naljamees oled, Joosep.

Ei midagi sellist. Ta jõuab baari ja see on peaaegu tühi (kell näitab pool 2). Teed? Puljongit? Õlut?

Leidlikum vaatleja oleks kahtlemata leidnud paljugi imestamisväärset selles, kuidas ta leti ääres seisis ning endamisi arutles. Seiras ta ju pudeleid, purke ja õllekraane mõneti kohatu uudishimuga, aeg-ajalt keelt suust välja ajades ja seda laksutades. Heakskiitva peanoogutuse saatel avastas ta enda jaoks jooksvalt välja mõeldud uue joogi. Sprite ja õlu. Õlu ja Sprite. Kelle asi, kummast otsast arutamist alustada. Liidetavate järjekorrast summa ei sõltu.

Ta pööras pead kella üheksa suunas, et jälgida, kas kellelegi tema tegevus huvi pakub ning ühmatas valjusti. Ei mingit tähelepanu. Ometi oli ta ju selle ära teeninud.

Aga millega? Muie. Kas oled siis naljamees, kas oled?

Õlu ja Sprite pooleks, palun. Tšehhi. Ameerika. Tarbeklaas. Pool liitrit. Kaardiga saab maksta? Mul on Maailmapanga sünnipäevakaart... Ja poti äss. Ärge ehmuge, ma vaid naljatlesin. Siin... Jah.

Ta haaras klaasi, keerutas end baaripukil, millele ta istuma oli tõusnud kui pjedestaalile, ringi ning uuris halvastivarjatud huviga, mis baaris teoksil. Ei midagi kahtlast. Mõned uimased suvitajad, riietuse järgi välismaalt, ning üks purupurjus mees, kes küll adekvaatsust teeselda üritas ning sellega just parasjagu nii hästi hakkama sai, et talle ust ei näidatud. Paar koristamata lauda — „kasutatud nõud palume ära viia — täname”, kurat küll, kas see on mingi söökla või, „10 minutit”? piimasaal? — ning aeglaselt pea olematu tuule käes lehviv, lonti vajunud kardin. Loid kärbsesumin ning sokihais. Sellest piisas. See oli sobiv miljöö.

Aga milleks sobiv? Mille poolest sobiv? Rumalate küsimuste pärastlõuna. Toosama romaan? Aga kas ma olen siis elanud päeva ning küps türmi minema? Ja milleks peaks ühe teose peale terve elu kulutama? Mõttetus. Räägi seda kaladele või tollele indiaanipealikule, kes kaladega magab. Ha ha haa. Hea lingvistiline pähkel neile, kes britte ilma tõlgita sugugi ei mõista. Ega huumor ole kõigile, see on neile, kes sellest aru saavad.

Õlu? Sprait? Ta ei mäletanudki enam seda järjekorda, milles need klaasi valatud oli ning kumba neist oli õige pisut enam olnud kui teist. Ta leidis isekeskis selle üle arutledes jä, et sel polegi tähtsust. Mitte „pole vahet”. Ta oli mihkel seda alati diferentseerima: alati on erinevus, kuid vahel pole sel erinevusel olulist tähtsust. Mõnikord oli lause tõene isegi sõnata „olulist”. Sõpru ta sellega ei võitnud. Vähenõudlikkus väljenduse täpsuses ei salli neid, kes sellele näpuga näitavad. Kurat küll. „Matsid jäävad matsideks,” ütles talle äkitselt vasaku kõrva ääres Rolan Bõkov Jüri Järveti häälega. Pentsik paranoia. Kumb neist issanda manu kolinud oli, kui kumbki, ja äkki mõlemad, talle meelde ei tulnud. Sellel võis isegi mingi tähtsus olla. Eks näis.

Nüüd kargas ta püsti. Põgeneda. Mh. Ta väljus, lõi aeglase rahuga vihmavarju lahti ja jalutas trammipeatusse. Mitte midagi ei ole siin põgeneda, kurat. Tuleb kella kaheks Sitsi peatusse jõuda, ainuke selge asi. Äkki tuli talle pähe kontrollida, kas vihma ikka sajab. Ei midagi, sadas.

Sprechen Sie Deutsch? üritas Järvet.

Nej. Det spelar ingen roll.

Ta istus, imestades, et keegi ei vaata teda imelikult. Ma arvan, et tuleb Sitsi peatusse jõuda, ja siis vaatame, mis saab. Õlu ja Sprite on väga eeskujulik kokteil, mõtles ta. Maitseb nagu limonaad, telekat vaadates saab teda motoorse rahutuse maandamise huvides rohkem alla kulistada ilma ebamugava suminata peas ning keegi teine ei kipu lonksu nuiama. Kõik oli aeglane; talle tundus, nagu ta tõepoolest vaataks telekast näiteks iluuisutamist.

Nagu päike loojuks, merre, selline kitš vaade. Ta oli kusagil seal taga, kaugel.

Ta võttis uue kümnekroonise ja liigutas seda oma parema peopesa kohal. Las ma ennustab sulle. Ah, näed, siin läheb joon segaseks, hargneb, ma kohe ei tea, mida öelda. Ei, siit ei loe küll midagi välja. See (ta hoidis nüüd käes viiesendilist) on sinu õnneraha, ära ära viska, ära teiste müntidega sega.

Nüüd tuli tramm.