Skunki redel
(Kenn)
A-hah, venitas Skunk ülahuult, siin ma siis nüüd olengi. Kärbes kaardistas laisalt ta pealage. Millegipärast tekkis tunne, et peaks soe olema. Skunk tõmbas kampsuni selga.
Siin. Puu all vedeles see, mis kunagi oli olnud langevari. Et ma saaksin rahulikult kusagil mere ääres vorstikest küpsetada. Ja merd vaadata. Rahulikult.
Skunk süttis; tal hakkas palav. Ta tõmbas kampsuni seljast.
Ложись, подполковник, ложись. Снимай штаны, ümises kõrva ääres Rolan Bõkov pipa-helide saates. Skunk mõtles ükskõikselt, et ta on Hiinas. Siis mõtles ta, et ta just mõtles, et on Hiinas. (Juba jälle teist järku mõte!) Midagi ei muutunud. Skunk arvas, et on tõesti Hiinas. Ta astus uksest portselanipoodi. Skunk vaatas portselantüdrukuid ja mõtles, et ta on Stirlitz. Kahjuks ei tulnud tal Stirlitza tegemiste kohta suurt midagi meelde. Kas see oli see mees, kes meil vanaema juures remonti tegi, poolkiilaspea, kollakad juuksed tuttis. Käis ehitamas teine. Pani vannitoas plaate nädal aega nii et polnd asigi. Jummala comme il faut sai. Parlanksis. Eei, see oli see.ee ... Tunks. See, kes ütles, et sööge kõhud täis ja määrige võid peale.
Я хочу вырости красивым. Tutulutu.
Skunk tegi pausi ja tõmbas triibu peale. Portselan oli alles. Ta vaatas üht nukku ja see meenutas talle kangesti midagi või pigem kedagi. Mhmh >> Põhja-Kuhila tuntud prostituut, „Esmaspäeva” esilehelt (esimeselt nelja hulgas!). Skunk haaras kuju ja loivas kassa poole.
„Восколько,” küsis ta millegipärast vene keeles, ja lisas siis selguse mõttes: „Quant costa?”
„Venelaserisu,” pobises hõreda kikkhabemega mees kassa taga ja jäi mõttesse. „...Kümp.”
(„Jälle olen end reetnud,” mõtles Stirlitz.)
Skunk soris taskutes; kõik mündid kippusid olema isesuguses vääringus. Mida ma teen siin kümme päeva, mõtles ta.
„Lõpuks ometi taipasite,” sõnas hiinlane ja läks tagaruumi poole. Ukse juures vaatas ta tagasi ja lisas justkui täpsustuseks: „Mida jõuate kümne päevaga ära teha.”
oh ähmane oh metsik
ta sees on kujundid
oh metsik oh ähmane
ta sees on asjad
oh tumedus oh hämarus
ta sees on peenim
see peenim väga tõeline
Kuidas ma tean, et kõikide isa
end asjades näitab?
Niisama.
Daodejing, XXI
Skunk võttis kuju ja astus uksest välja. „Õlut?” küsiti talt leti ääres. „Ilma lisanditeta,” mainis ta igaks juhuks. Ta sattus ühte lauda üldsegi mitte hiinaliku mehega. Jah, ütles mees, ma olen teatavas mõttes mustlane, aga mitte siit pärit. Nad hakkasid arutama, kas Hiinas ka mustlasi on. Lõpuks läks jutt klassikalisele pipa-muusikale ja Skunk ei osand enam suuremat kaasa rääkida. Mustlane lobises sundimatult erinevustest põhja- ja lõunakoolkonna vahel; ta jutt oli pikitud pealkirjadega nagu „Sügisene kuu heidab valgust Hani dünastia paleele” ja „Metshaned laskuvad liivarannale”. Peaasi on mitte bluffima hakata, pakkus Stirlitz. „Sügisene metshani soojendab ennast lõkke paistel,” mõtles Skunk. Talle tundus, et peaks ka mustlasele midagi rääkima. Nii rääkimise mõttes.
No reägitakse, et Karvapia VihvrelGuifré el Pelós olnd isa, kah Vihver, kah Karvapia. Sie olnd jälle sel ajal kui põhja puol oli sie va Kiilaspia Karla ruoni pial istnu. No a saratseenid jälle ei sallind toda värki, a sõjaga ka teistest jägu ei soand kohe. No püind sis Maroku mägedest ühe nuore lohe kinni, sidund teise kinni nigu härjavärsi ja tõmband tulekindla koti pähä ja pand teise laeva piäle. Ja purjetand Loobre-Kati jõe suhu, veand paar miili sisemaale. Seal lasnd teise lahti. Tuo hakkand seal sis kohe tükka tegema nigu püörane. Võtab kuopas platsi ja kukub lambid õgima, a peräst süönd rüitleid kah, sülgab veel rauast särgid nigu pähklikuored välja. A no sel Vihvre papal viskab siis üle ja lüöb teise nuiaga mättasse.
Ja tõusin loitsima
õudmadu turtsakat
ta uima uinutin
ma isa nime väel.
Ja pärli kahmasin,
teed koju ürgasin.
Tõmmas naha maha ja toppis teise õlgi täis. Kogu lugu.
Samal hetkel tõusis kuu. Sisse tulid hiina kapid. Otse Skunki laua poole ja küsivad dokumente. Вот, ulatas Skunk, сам нарисовал. Venelaseraisk, kirusid kapid ja hakkasid uurima ... ... Skunk nägi, et oli neile andnud Yunani maakonna puitarhitektuuri tutvustava turismibrošüüri. Kapid jõllitasid kritseldusi, mida keegi oli brošüüri servadele teinud. Ping heng fui„Läti spioon”, Yunani murdes., ütles üks kapp teisele. Sellest piisas. Skunk tassiti välja ja seoti mootorratta külgkorvi kinni. Sõideti ka kuhugi. Stirlitz tõmbas ninaga: на море, наверное. Venelaseraisk, jörises Skunk hambad ristis.
Soonivad, kurat, täheldas Skunk ärgates kiretult. Kratsida tahaks. Viskaks villast nagu vana eestlane kunagi. Vaiksemalt, soovitas Stirlitz. Skunk ei teinud välja ja röhatas innukalt. Olukord oli talle selge. Kapid on automaatpiloodi peal ja kuni nad köie lõikamise häält ei kuule, on asi korras. Skunk venitab köie üle külgkorvi serva ja hüppab maha. Poole kilomeetri pärast pööravad kapid ümber ja hakkavad tulistama. Stirlitz viskub põõsastesse ja tulistab vastu. Skunk vinnab end aeglaselt läheneva rongi katusele ja istub. Säh sulle petiga reisimist. Oleks siis, et petiga. Ikka petiga — langevari oli tavaline artefakt. Skunk ei pane tähelegi, kui ta uuesti magama jääb.
Kus ma nüüd olen, mõtles Skunk ja pühkis vuntsidelt härmatist. Ta vaatas alla ja jäi mõttesse. Depoo? Tehase õu? Värav oli igatahes kinni. All haukusid sõbraliku välimusega hiina koerad. Seal laulis Skunk oma deliirset hommikulaulu.
„Ping heng fui,” öeldi selja taga ja seoti ta kinni. Skunk arvas, et näeb halba und. Ta lükati katuselt alla; vaade oli kenavõitu. Hiina koerad kõndisid tast ükskõikselt üle. Äkki olid koerte asemel päkapikud, kes mängisid tennist. Skunkil oli kõdi.
„Inimeste röövimine,” mõtles Stirlitz, „on juba aastakümneid olnud idamaa röövlijõukude meelistegevus. Tavaliselt toimitakse järgnevalt: inimest rünnatakse, seotakse ta mootorratta külgkorvi külge kinni ja loksutatakse seni, kuni ta uimaseks jääb. Kui lunaraha ei maksta, on võimalik, et talt lõigatakse ära kas küüned, juuksed, või muud kergesti lõigatavat ja lähetatakse see asjast huvitatuile koos teadaandega, et kui vastavaid nõudeid ei täideta, järgneb nädala pärast kas kops või maks.”
„Kas sa saad aru,” mõtles Skunk raevukalt, „et jutt on sinust endast?”
„Ei, ma ei saa,” vastas Stirlitz. „Selline sündmuskäik on kahtlemata ebatõenäoline Yunani provintsis: siinne rahvas ei varasta selleks, et lunaraha saada, vaid varastamislõbu pärast või siis mõnel ebaselgel poliitilisel põhjusel. Ohvrit hoitakse külgkorvis niikaua kinni, kuni aja möödudes unustab ta oma päritolu ja temast saab Yunani rahumeelne kodanik.”
„Jobu,” mõtles Skunk. „Kas sa kuulad mind või ei?”
„Ei, ma ei kuula,” ütles Stirlitz.
„Räägitakse, et subtroopikas elavad ahvid on lapsi röövinud ja nendega väga
õrnalt ümber käinud, jaganud nendega heldelt oma jahu-ussikesi, putukaid,
pehkinud puuvilja ja muud eksootilist provianti.”
...ja nende raske roog
mu rängalt uinutas
„Ping heng fui välja saata,” kõlas lakooniline otsus. Kohtunikud olid ilmselgelt solvunud. Skunk istus männi all ja üritas end okstega petist puhtaks määrida. Ta mõtles järjekordselt, kus ta on, laskudes väiksesse lingvistilisse ekskurssi. Asi (missioon??) läks luhta, järelikult olen ... Luhamaal. Selge kui Llobregati vesi; ta ei teadnud ainult, kummal pool piiri ta on. Jäägu see meilegi teadmata; suvatsegu Auvääriline Lugeja nüüd lehte pöörata.
(Enne mainitud toimingut siiski veel üks vahemärkus, kuid vaid asjast tõeliselt huvitatuile. Raske on öelda, kas Skunki nn. „Hiinas-käike” (terasem lugeja suhtub ju neisse skepsisega, eks ole?) tuleks käsitada prolepsisena: asi pole veel niikaugele arenenud. Selge on vaid, et tegu ei ole mingi müstilise ettekuulutusega, kuigi juba Nostradamus ennustas, et Hiinas see Skunk kord ära käib. Selle Nostradamusega on muide üldse üks omaette lugu. Räägitakse, et kord tahtnud ta ilma ennustada, vahtind aga taevasse ja rääkind mingitest madalrõhulohkudest. Rahvas ei saand halligi aru. Lõpuks kukkund mees auku ja hallitaks seal tänapäevani kui mitte auk poleks põhjatuma sügav olnd. No üesnaga kukkus siis otse põrgu põhja. Sai vähemalt sooja ja võis vatid ära võtta ja elu väheke helgema pilguga vaadata. Niipalju siis Skunki nn „Hiinas-käigust”, võtke või jätke. Ega ta just usutav lugu ei ole, aga see on kõik, mis meil õnnestus kokku kraapida. Vähemalt on tegu (ja rääkida võib kõigest, millega on tegu — Mann kann über alles sprechen, was der Fall ist, nagu ütleb Tractatuse apokrüüfiline lõpuparagrahv, 7.01.) petikirjanduse klassikaga.)
* * *