Skunk B

(Andres, Raivo)

I

Semiootilisest vaatepunktist on asjade tähendused korrelatsioonis vaatleja psüühilise seisundiga.

II

Asjade tähendused sõltuvad samuti ka referentssüsteemi olemasolust. Juhul kui referentssüsteeme on rohkem, on asjadel ka rohkem tähendusi. Kui kaks vaatlejat vaatlevad ühte ja sama objekti erinevatest referentssüsteemidest lähtudes, on sellel objektil kaks erinevat tähendust.

Kui aga vaatlejate psüühilised seisundid on teatavas nihkes (nihkes, mille ulatust ja suurust pole õnnestunud mõõta ka mitte kõigi aegade psühholoogide psühholoogil), võib vabalt juhtuda, et ühe ja sama objekti tähendused erinevates referentssüsteemides on samaväärsed. Seda juhtub väga harva; teoreetiline võimalus, et keegi sellest teada saab, on nullilähedane (vaatlejad peavad selle teadasaamiseks õppima ära vastaspoole referentssüsteemi ja seejärel taastama esialgse situatsiooni).

Juhul aga, kui kaks vaatlejat tunnevad teineteise referentssüsteeme, n.ö. „suhtlevad lõdvalt”, on ikkagi vähetõenäoline, et nende psüühilised seisundid on identsed. See võimalus on kaduvväike. Kui referentssüsteemide puhul on võimalik nende tundmaõppimine, siis psüühika on...; eee, eh... nojah: ütleme nii — psüühika on äraarvamata keeruline. Ka superpsühholoogid suudavad siin eristada vaid üldisi tendentse, kindlat reeglit ei ole.

Kindla reegli puudumine ajab meid hulluks. Mis te nüüd, lolliks olete läinud... härra... härra, mis te teete? — jätke ometi järele... oooh.

III

Kindla reegli puudumine ei aja kedagi hulluks. See on lõbus. Peale selle tuleb eristada veel kolmandat semiootilist aspekti — see on intuitsioon. Asjade tähendused on ennekõike intuitiivsed.

Vaatlejad ei tea kunagi midagi mingi referentssüsteemi suhtes. Vaatlejad lihtsalt teavad. Kurat seda teab, aga vaatlejad kuidagi teavad. Ka superpsühholoogidest vaatajad teavad asjade tähendusi intuitiivselt; ainult vahel põhjendavad (tegemist on nende harukordsete juhtumitega, mil tähendus n.ö. „süstitakse” otse ajju [täpsem oleks isegi väljendada — „tähendus süstub otse ajju”], jättes nõnna vahele hägusa intuitiivmõtlemise etapi).

Võimalike ekslike järelduste välistamine

Eelnevast võib teha eksliku järelduse, nagu oleks vaatleja psüühiline seisund ja tema referentssüsteem kaks samaväärset nähtust — st. et tegu ongi täpselt ühe ja sama asjaga. See ei ole nii.

Samuti võib teha eelnevast eksliku järelduse, nagu oleks vaatleja intuitsiooni absoluutselt eraldiseisev substants. Aga ei ole. Intuitsioon on see semiootiline müsteerium, mis ühendab omavahel vaatleja psüühilise seisundi ja tema referentssüsteemi.

Paljudel juhtudel, muide, teevadki psühholoogid vea ja samastavad need kaks fenomeni. Sellest sünnivad kõige kohutavamad eksitused. Et Teiega samasugust eksitust ei juhtuks, tätoveerige see endale... Ei. Veel parem: raiuge see endale pääluu sisse: süsteem ei ole seisund.

Skunk. Isane. Pikkus 187,4 cm. Mass 67 kilo. Jurakas nina. Pulkas mustad juuksed. Hambumus normaalne. Hambad korras. Nägemine korras. Silmade värv: helesinised. Teised tundemärgid puuduvad. (Paljude arvates on ta eriline inimene.)

Minu nimi on Skunk. See ei ole mu õige nimi, nagu isegi aru saate. Ja ma ei haise, kui te miskipärast nõnda arvama peaksite. Lihtsalt mõned inimesed ei armasta mu ametit. Üldse ei armastata paljusid ameteid ning nende pidajad kannavad ametikohaseid halvustavaid hüüdnimesid. Aga mitte mina, või mitte päris nii. Minu (ameti)nimetus ei ole skunks. Ma ei oska isegi eriti hästi seletada, millest selline halvustamine. Pole ju see, mida teen, oluliselt erinev projektijuhi, puuraiduri või kasvõi süvaveetuukri askeldusist.

Mul lasub moraalne kohustus kirja panna, mis minuga seal juhtus. Sest just seal hakkavad toimuma need sündmused.

[Õigemini käärib kõik juba praegu, ent kõrvalseisja ei näe veel mõnd aega midagi. Õndsad on need, kes ei näe. Mina olen Õnnistegija antitees. [Ma olen vaatleja.]]