Puu otsas

(Raivo)

Võimatu on tegelda millegagi, mis nõuab terast tähelepanu, kui pea on pulki täis. Skunk ohkas ning üritas veel. Pulgad olid tegelikult vaid üks probleem. Teine oli veel: ta oli viieteistkümne meetri kõrgusel maapinnast. Puu otsas, oksa küljes kinni. Nagu oleks langevarjuga hüpanud ja äpardunult džunglisse maandunud. Langevarju polnud ning džunglit ka mitte. Skunkil oli seljas tilkuv petivest. Ta rippus ainsa männi otsas, mis keset laia lagendikku kasvas. Silmapiiril polnud paista ühtki inimest. Ühtki suuremat puud.

Oli paar võsatukka, tihe ja pikk rohi ning kaugemal miski, mis näis suure kivina. See oli otse ees. Skunki vaateväli oli piiratud tema kehaehitusega. See ei erinenud paraku oluliselt teiste inimeste omast ning nii ei suutnudki ta pead eriti pöörata. See polnud ka prioriteet. Tähtis oli alla saada. Lisaks veel see piinav kusehäda.

Skunk ronis vestist välja. Lappis selle kokku. Pani seljakotti. Osav nagu orav, libistas ta end oksatut puutüve mööda alla. Spiraalis. Maa. Hea, et oli ka puu. Kostis tsenseeritud sorin.

Ta kahlas läbi rohu, jõudis suure kivini ning ronis selle otsa. Vaatas ringi. Võttis taskust kaardi, vaatas seda. Ringutas ning hüppas kivilt maha.

Skunk vaatas uuesti kaarti ning hakkas kuhugi astuma. Kaart käes. On tähelepanuväärne, et kompassi tal polnud.

Neljasaja kilomeetri kaugusel tegi kellegi käsi hoolikalt joonitud ruudulisse kaustikusse risti. Pealtnäha suvaliselt valitud kohta seitsmeteistkümendal leheküljel. Seejärel kustutati tuli ning sammud eemaldusid, algul kõheldes, siis juba tõtates. Hämardub. Eesriie.

Назад

Вперёд