Peripateetiline interluudium

(Kenn)

Kõik kipub üha enam hallutsinogeenseks. Ma tean, et mul ei ole frakki seljas, aga tundub nagu oleks. Lauale on keegi jätnud, ilmse tagamõttega, et ma seda loeksin: „Mao Zedong. Four Essays on Philosophy. 1968 Foreign Languages Press Edition”. Isegi vastavad kohad on alla joonitud; ma üritan midagi aru saada, aga ei ole vist terminoloogiaga kursis:

Praktiliselt näeb inimene eelkõige fenomenaalset poolust, eraldatud aspekte, asjade väliseid seoseid. Näiteks mõned inimesed tulevad Yenani ekskursioonile. Esimese paari päevaga näevad nad ära selle paiga topograafia, tänavad ja majad; nad kohtavad palju toredaid inimesi, osalevad bankettidel, pidudel ja massimeeleavaldustel, kuulevad paljusid erinevaid kõnelusi ja teevad väljakirjutusi mitmesugustest dokumentidest; kõik need on fenomenid, asjadevaheliste suhete erinevad aspektid. Seda nimetatakse tunnetuse pertseptiivseks staadiumiks, just nimelt meeleliste tajumuste ja muljete staadiumiks. See tähendab, igasugused asjad Yenanis mõjutavad ekskursantide tajuorganeid, kutsuvad esile meelelisi aistinguid ja tekitavad nende ajudes palju muljeid, samuti teatava esialgse visandi välistest seostest nende muljete vahel. Sel tasandil ei saa inimene veel moodustada sügavmõttelisemaid mõisteid või teha loogilisi järeldusi.

Rohkem kui selle hapuksläinud raamatu sisu huvitab mind, kuidas see mu tuppa võis sattuda. Ma ei usu, et see oleks Roma (Romi? Romu?) oma, sest peale muu on ta inglise keele tundmine üsna vilets. Mõni, kes vahepeal tema juures on elanud? Mõtlesin kohe Skunkile: ta on alati tundnud huvi kõige kummalisemate asjade vastu. (Naljakas uitmõte: Skunk eksis ühes asjas: reisimiseks on vaja kama, petist ei piisa. Tegelikult tahaksin teada, kas Skunk on üks, või on mitu sama nimega inimest.)

Tõusen ja lähen akna juurde; välja vaadates näen parki (meetri-kahe kõrguste ümmarguseks pügatud puudega) ja purskkaevu. Mao ja Pol Poth kõnnivad mööda, õigupoolest peripateerivad: see tähendab, teevad näo, nagu jalutaksid, aga tegelikult varjavad seda, et neil midagi öelda ei ole. Siis mängivad nad tennist. See tuletab meelde anekdooti uusrikkast, kellel olid päkapikud, kes mängisid tennist. Aga tegelikult tal ei olnud neid päkapikke vaja. Ka Mao ja Pol Poth on vahepeal mõõtmetelt vähenenud, aga hoiavad käes normaalmõõdus reketeid. Enam ei hoia ka käes, reketid mängivad ilma nendeta.

Lenin (tuleb joostes; laulab): Ei meeldi kui puutt-tuutt, mind vaa-ttad ja muutt-ttuutt!

Mao (konstateerivalt tagumikku hööritades): Päkapikudisko.

Lenin: Ma nägin unes, et ma käisin prügikastist pudeleid korjamas.

Mao: Anakronism!

Lenin: Ehitame!

Roma: Arhitektuur on muusika!

Mao: Muusika on akupunktuur!

Weber ja Freud jalutavad lähemale, elavalt žestikuleerides ja millestki vesteldes. Purskkaevu ees murul pikutab ameerika ideedeajaloolane H. S. H.

H. S. H. (käega tahapoole viidates; dotseerivalt): Siin kõnnivad kaks meie sajandi suurimat suurvaimu. Tegelikus elus ei kohtunud nad kunagi. Sellest on kahju, kuid sel on ka oma sügav mõte. Sajandivahetusel, kui ühel neist ilmus trükist sensatsiooniline! revolutsiooniline! enneolematu! unenäoseletaja, oli teine sügavas depressioonis, mille põhjuseks, nagu ma amatöörpsühhiaatrina täie veendumusega söandan väita, oli eriti tugevalt läbielatud oidipuskompleks. Härra Weber, Heidelbergi ülikooli professor, oli nelja aasta jooksul võimetu lugema ühtegi raamatut, kirjutama ainsatki rida, rääkimata loengute pidamisest. (— Veidi nagu pateetiliselt, kuid mõtlikult —) But apparently he was thinking... And thinking hard.

Freud (Weberile): Teie olek meenutab mulle üht maali, mida kord, Ameerikas olles, ühes eramajas nägin. Seal oli palja ülakehaga noormees vannitoas, seljaga vaataja poole; peeglist oli näha, et ta habet ajab. Et mainitud protseduur tal vististi esmakordne oli, seda võis tema ilmest järeldada, mis justkui nukker ja samal ajal uhke oli.

Weber (katkestab, irooniliselt): Oh issand, härra Freud. Kas te ei saaks pisut konkreetsemalt? (Jookseb kaugemale.)

Freud (teeskleb minestamist, maandudes ameerika ideedeajaloolase käte vahele; veidi aja pärast tõstab pea ja ohkab õndsalt naeratades): Kui hea oleks nõnda surra!

Lenin (on vahepeal ära olnud, nagu ka Mao ja Pol Poth; nüüd kargab akrobaatilisi trikke tehes lavale tagasi, ühtaegu nii Freudi kui Weberi poole näppu vibutades; ahvides): Oh issand, herra Freid. Püha taivane vegi. Kui ia oleks nenda surra, herra Freid.

Purskkaevu taga mängitakse flööti. Weber on kadunud, kuid lava taga laulab keegi tema häälega: „Jesu, meine freude.”

Panen silmad kinni ja sisendan endale: olen Paldiskis, kell on viis hommikul, ma olen lennukist lootusetult maha jäänud, istun mere ääres, päike tõusis umbes pool tundi tagasi. Meri. Ma mõtlen, kus võiks olla Roma? Mäletan, et mingitel segastel asjaoludel pidi ta sõitma Riiga, aga sealt edasi? Ja ma ei saa sugugi aru, miks ma olin nii valmis temaga Barcelonasse (?) amatöörarhitektuuri konkursile sõitma, kui arhitektuur on küll viimane asi, mida ma armastan. Muusika, seda küll. Mitte muidugi ooper.