Prat i Bèstia paviljon

(Kenn)

Seisame selle eputava ehitise ees, mis ei paista siia kuidagi sobivat. Eest tungib peale pikk ladina tõugu mees, naeratades nagu mingi super-Cheshire kätt. Bèstia, poetab ta Roma kätt suudeldes ja enda oma peaaegu samal ajal minu poole hiivates, Joan Prat i Bèstia. Nimi nagu hambapasta reklaamist. Häälduse järgi ei ole ta muide kataloonlane, pigem on kuulda itaalia laulvat aktsenti (peaaegu nagu Gianni Pratobestia). Ja ehitis, kuigi maitselage ja liialdav, ei ole ka sugugi kataloonialik (isegi mitte Ricardo Bofilli laadis) vaid pigem hiinapärane. Ka ta hääl on kuidagi tuttav ...Paldiski?

Ma tunnen kõhus võpatust, kui Roma tonksab mind silma pilgutades jalaga. Astuge edasi, ütleb peremees lahkelt. Kogu ta nägu on üleni üksainus suur ülespuhutud irve.

Ma olen kuulnud, et lisaks pühale Gregoriusele aitavat luuvalu vastu ka mudaravi Haapsalus, Pärnus või Kuressaares. Inimesed võiks ikka mõistusele tulla.

Roma: Que voy hacer je ne sais pas.

Ma tunnen kõhus võpatust, kui Roma tonksab mind silma pilgutades jalaga. Astuge edasi, ütleb peremees liigutavlahkelt. Kogu ta nägu on üleni vaid suur naeratus. Més que benvinguts. Võib-olla ta valetas, võib-olla mitte, küll aga kippus ta nina sügama.

Ta avab ukse ja viipab meile käega. Veel üks pilk eksterjöörile, mõttetud sambad, tehasekorsten, tordikreemist aknaraamid, sisalikust veesüliti. Hiinalik oli siiski palju öeldud. Seda epiteeti näib õigustavat vaid otsast veidi ülespoole kaardus sarikad; katus ise kui ilmselgelt tarbetu (ikkagi ajutine ehitis!) on ära jäetud. Kahn, Hundertwasser, I. M. Pei ja veel midagi raskesti tabatavat.

Mul oli õigus, reversil on „Soc català”. Küllap siiski pigem maitse- kui päritolumäärus.

Sees; vaibad; ametnik: „Jah?”. Arvasin juba, et siin see reisikiri lõpeb. Kriimustan vihmavarju avades ametniku kulmu; too jääb kahtlase rahuga pinnale hulpima. Ühesõnaga, sees on ainult suur vannituba (ilmselt suurim pettumus sellel messil); meeter korda meeter kahhelplaadid; vein, mis tuleb hiigelsuurest aurutriikrauast; basseinist välja tolknevad porganidpealsed; lamatsitel lebavad (või vastupidi, lebatsitel lamavad) aurused türklased; ühesõnaga, maitsetus maitsetuse otsa. Ma jätkaksin seda loetelu, aga siis hammustatakse mind õlast. „Espanyol, jo?” reageerin seosetult.

Roma tõmbab mu tagaukse kaudu välja. Bèstia järgneb meile ja näitab eeskojas tõmbekapis seisvat kõrvakujulist vanni. Ta oli selle kohandanud skulptuurist, mille ta siitsamast lähedalt hüljatud savikaevandusest oli leidnud. Paraja suurusega, et kassipoega vannitada; sobib ka miniatuurseks purskkaevuks. Ainult kaksteist tuhat peseetat, kuid hind kuuekordistub kohe pärast euro tulekut. Jään mõttesse. Caso serio?

Minu meelest tuleks küll Klassikaraadio kinni panna. Raadio üldse. Ise peaks inimesed muusikat tegema. Samamoodi tuleks keelata arhitektuuri õpetamine, purskkaevud, bakteritsiidid, homoseksualism, tualettpaber, pulgakommid ja elukindlustus. Karismaatilist episkopaalkirikut võiks lubada ainult kroonilise astma korral. Varjenditesse tuleks kuhjata kristallvaase, videoinstallatsioone, Indrek Hirve luulet siiditrükis, söetablette, pesukaitseid, teatribinokleid, 18. sajandi pornograafilist proosat, lapsang souchongi teed; päike olgu vateeritud siga. Soe päike ajab tegelikult ka ajud soodaks.

Aju asemel soojad soolikad. Bèstia on juba kadunud, ju siis pidas jätkamist lootusetuks. Häda neile, kelle lootus liiga vara hülgab.

Leian Roma Olümpiasadama juurest rannalt. Tänaseks on muidugi amatöörarhitektuuriga kaputt, see Bèstia (Che bestiaccia!) võib jälle suvalises kohas vastu tulla ja siis … aga ta võib muidugi vastu tulla ka mujal linnas. Igatahes otsustasime pigem sõita Tibidabosse ja õhtul vaikselt hotelli ronida. Aga huvitav, kes oli see moralist, kes sellele paigale nime pani … Parc d’Atraccions Tibidabo (annan sulle lõbustuspargi). Me ei lähe siiski lõbustuspargi pärast, vaid sealt on hea amatöörarhitektuurile ülevalt alla vaadata, ja lisaks saab tutvuda teleportatsiooni eelajalooga.

Tee Tibidabosse on järgmine peatükk, aga ettevalmistused algavad juba praegu. Nimelt tuli Maremagnumi juures vastu Skunk B. Isiklikult, täies tükis. Päike kõrvetas lagipead; kohalik neegrinoorus naeris kõhud kõveraks, kui ta meid palmide all seismas pildistas. See kohtumine ei olnud ette planeeritud; ma kahtlen, kas ka autor(id?; õnneks ei ole siin taipliku ja keeleteadliku lugeja jaoks vähemalt he or she probleemi) seda aimasid. Mulle tundub, et nad ei olnud veel paar lehekülge tagasi suutnud otsustada, kas mina (? või need, kes seda asesõna kasutavad) ei olegi mitte Skunk B. Juhtub. Ma ei hakka ka valgustustegevusega tegelema, niigi olen oma ülesannete kõrgusest kõrgemal.

Skunk: Suhtekorraldust?

Roma (vaatab üleolevalt üle mere)

Mina: Köit?

Skunk: Juba olemas. Ma kasutan ühiskondlikku köit.

Roma: Raudteesõit?

Skunk: Meva petita pàtria.

Mina: Väike arutelu olemise olemusest?

Roma: Kes pakub rohkem?

Skunk: Rohkem kellest või millest?

Roma: Köiest ja raudteest.

Mina: Mida nad pakkusid?

Skunk: Pilved. Palmid. Annan sulle mäe, aga kummarda minu ees.

Roma: Mägi on parem pakkumine kui suhtekorraldus.

Mina: Aga tulgu ta ise kohale.

Skunk: Olgu, olgu, nagu peremees käsib.

Roma: Peremees käsib poole käega.

Skunk: Siis tuleb mägi poole tee peale, aga kummardus olgu aus.

Mina: Aus, aga kerge?

Skunk: Aus ja sügav.

Roma: Aga kui selg keeldub paindumast?

Skunk: Sügavus olgu samas suurusjärgus selja maksimaalpaindega.

Mina: Suurusjärk sõltub suurendusest.

Skunk: Detailid määratakse lepingu lisaga. Me ei ole ju väiklased.

Roma: Aga ei suurusta kah.

Mina: Minu suurusjärk on meeter. Alla meetri ei ole erinevus.

Skunk: Millimeeter on täpsem.

Mina: See ei ole nüüd küll hoopiski sobiv „sünnipäevakink” tulla sellesisulise jutuga.

Roma: Ühik on millimeeter, aga mõõdetakse meetri täpsusega?

Mina: Ma vajan mõtlemisaega. Nii lihtsalt nüüd ühe mäe omandamine ka ei käi.

Roma: O there has been much throwing about of brains.

Skunk: Iga mõeldud tunni eest viivis viis meetrit.

Mina: Millimeetrit. Meetri täpsusega.

Skunk (astub torisedes kõrvale): Hakake juba astuma. Me avame jälle kolme tunni pärast.

* * *

1 Mina – ja hispaanlane?

Назад

Вперёд