Mitu kahte teil telefoninumbris on?

(grupiviisiline looming joomingu käigus)

Nüüd kirjutame lugejale pöördumise. See on vapustavalt tobe mõte. Siis, kui on kolm pöördumist, võib sealt Paldiski koha pealt edasi minna. Kas ma toon hallitusjuustu. Ma tõin ka oliive, rohelisi, jope taskus. Ja siis kui sa hakkad pelmeene tegema, siis mu vasakus taskus on hapukoort. Kas sul on kiletaskud sellised või. Need ei vaata tagasi. Aa võibki teha et kui on kolm žanri eks ole ju, komöödia, tragöödia ja mis see kolmas oli, õudus, õudus jah, nüüd on meil süžeeprobleem, et millest. Minu meelest on hea mõte kirjutada ühest ja samast situatsioonist. Pole mõtet mingit süžeed arendada. Võib üldse mitte kirjutada, vaid joomisele keskenduda. Kirjutamine ei ole eesmärk, vaid vahend, et jooki kauemaks jätkuks. See pidi ka kirja minema, see kõlas kuidagi veenvalt. Kirjutaks tragöödia, komöödia ja õuduse asja. Kaur Kenderit küll ei tsiteeri. Ma niisama, ma teen nalja. Ma ei ole teda lugenud ka, aga tahaks lugeda. Aga mis asi see on, väljendiraamat, see rohelisega, näita mulle. Ma tellisin võõrsõnade leksikoni, meil töötab see inimene, kes toimetab seda. Nüüd ta jäi haigeks ka. See on see muusa. Minu vein on igal juhul otsas. Ah siin juba kirjutate pöördumist vä. Mida rohkem sa vaevad pead selle üle, millest kirjutada, seda rohkem on sul potentsiaali kirjutada võimalikult tobe pöördumine. Mina juba tean, millest ma alustan, aga ma ei tea, millest ma edasi lähen.

Hämmastav on see, et vanasti olid gruusia veinid sellised odavad, nii 60 krooni, siis tulid sellised õigemad, mis maksid nii ütleme sota, ja nüüd on tulnud veel õigemad, mis maksavad kaks. Tegelikult ma olen snoob, ma ostan neid veine ainult hinna pärast. Ma ostsin Budapestis veini, mille kohta kohalikud ütlesid, et see on kohutavalt kallis, mis maksis nii 20 krooni. See ei olnud ka õige tüüp, kelle käest ma küsisin. Ma lähen esmaspäeval Isamaaliitu internetiühendust sisse panema. Püsiühendust. Mulle tuli niuke mõte, et need Dell Computeri mehed on kõik joodikud. Ja ega see eestlane niisama purjus ei ole. Ikka et joond on. Osakonnajuhataja arvates ma olen liiga segane tüüp. Mitte et mul ei oleks triiksärki, on, kusjuures. Nad ütlesid, et nad ei taha, et soomlased teada saaks, et autut juhib inimene, kes ei ole firma töötaja. Kolme sorti inimesi pidi olema. Need, kes oskavad loendada ja need, kes ei oska loendada. Siin oli sõna pulkama vä — pulkade abil ühendama. Mina olen kuulnud, et pulkamist kasutatakse coituse tähenduses. Einoh võibolla see on seesama. Kui ma kuskil nii kirjutan, mitu inimest jätaks mind parandamata. ¶ Need märgid on minu sõbrad. Minu üks lemmikraamatuid vahepeal oli Murderer’s Who’s Who. Kes kuidas tappis ja kuidas vahele jäi. Või ei jäänud. Selle võiks filmiks teha, igast mõrtsukast umbes 20 sekundit, näitab kuidas ta kõri läbi tõmbab, ja siis läheb järgmise juurde. Õudselt üksluine film.

Tõenäoliselt on nüüdseks üsna selge, et miski pole päris see, millena paistab. Või näib. Esmapilgul on üsna raske uskuda, et tuhandeid aastaid higistamist kultuuride ja keelte kallal on nii hapusid ja krimpsus vilju kandnud. Ilmselt oli omal ajal Paabeli segaduse projektijuhil õigus. Rahu tema põrmule ning egészségedre. Oleks kohutav, kui kultuur oleks oma kandjaist nii kõrgelt üle, et kandjad oma koormat ei mõistaks. Eeslikari oleksime siis. Kuid praegu — voilà! Elagu kollaaž! Ja... millega ma tahtsingi lauset lõpetada? Ehk polegi see tähtis. Nii et, armas lugeja...

Armas lugeja. Alljärgnev on mõeldud pöördumisena Sulle, oo ülev kriitik, mu arm... Häh, sitavares. Tegelikult. Tere jälle. See lugu siin, — selle lugemiseks tuleb varuda kannatust. Selle loo kirjutamiseks rakendatud fantaasia on... On ohjeldamatu. Neid müüre siin ei ole. Alljärgnevalt esitleme Sulle kolme aspekti: a) põhiline b) vähem tähtis ja c) ebaoluline. Sinu ülesandeks on eristada oluline vähemolulisest ja ebaolulisest.

*

Ettevaatlikult sidet silmilt lahti hõõrudes jõudis mul peast läbi lipata kolm mõtet, kõik ülimalt põhjendatud. „Kus?” „Millal?” „Olgu mis on, aga kas mul peenis on?” Pedantse, ent üldse mitte minuliku järjekindlusega parandasin mõttes ka stiilivea, enne kui silmi kissitades ringi põrnitsesin. Déjà vu. Kui ma sellistes klišeemekistes olukordades veel sageli viibima pean, võib minu usaldusväärsus mu enese silmis tõsiselt kannatada. Alguses ärkan amneesiaga, siis seotakse silmad kinni ja viiakse kuhugi... Samas, ilmselt olen ma ikka samas riigis või vähemalt viisavabas tsoonis, passi mul ju ka pole... Ja jälle klišee. Valuline. (Oi kui valuline!) Ilmselt tasub millegi radikaalsega hakkama saada, et sellest surnud ringist välja rabelda. Ning siis politseinikega (kui selles kandis säherdusi leiduma peaks) sekeldama ning järjekordse Raymond Chandleri süžeega rinda pistma.

On tulnud ettepanek teha apokrüüf „Kuulsuse narridest”, kus. Saalomon Vesipruul on läpakaga puu otsas ja... Mis pagan selle Kibuspuu mängitud tegelaskuju nimi oli? Siga. See võiks leiutada midagi... Midagi sellist, mille kohta postimüügikataloogidele reklaamitekstide kirjutajad saaksid uhkusega kritseldada „tuhanded ameeriklased kasutavad ja kiidavad”. Kohutav. Osta mitu ja säästa raha. Tarbi rohkem. Sõjaaeg, kust sa paremat saad. Seos on küll ähmane. Ptüi. Olematu. Ma oleksin nõus ühe pisikese veiniga, kahtlemata saaks minust tohutult hea reklaamikirjanik. Koopiakirjutaja. Nii et siis mitte telerežissöör, vaid arvamusliider. See kõlab uhkelt, või mitte? Nagu tegelane romaanist. Tõepoolest, liiga püsti pole nina mõtet ajada.

Identiteedikriis. Piinlik lugu küll, kuid nüüd tunnen ma end kui Amos Cottle (fiktiivne kirjanik) Helen McCoy (reaalne kirjanik) teoses „Kaks kolmandikku vaimu”. Selline minevikuta ja olevi... Hm. ...Ja tuleviku... Ei ole vaja nii mõelda. Ma olen liiga palju lugenud. Ja ehk ka kirjutanud. Ma suudan end vaid mingite väljamõeldud tegelastega samastada. Või siis nendega, kes neid elustada püüavad. Pealtnäha. Tegelikult on oluline leida endale isiksus. Või mis isiksus. Raamid, milles isiksust reklaamida. Hakkan näiteks arhitektiks.

Nonoh, kust see mõte veel tuli? Õhust ja armastusest? Tõenäoliselt. Olen suhteliselt veendunud, et peatselt leian ma mõnelt rokaselt seinalt sinna kleebitud teisejärguliste ürituste plakatite vahelt suure plagu, mis reklaamib mulle midagi huvitavat. Näiteks ütleb mulle, kuhu minna. Ja vihjab, millega. Ning kisendab, miks.

Ärkasin. Panin õhtuse liha mikrolaineahju. Kartulid kah. Siis piima. Kakaod. Salatit. Liha. Veel liha. Ketšupit. Stiilivigasid parandades, mõteldes rahast, süüvisin pimedusse. Pelmeenid pimedas on väärt söök. Ja jälle valulikud klišeed.

Prooviks täna midagi lihtsat? Kui valmis saab, panen pudelisse ja annan koos muu taaraga ära. Seepeale saab vähemalt uut peatükki alustada. Niisiis, isiksust pole ma endas veel leidnud, klišeesid pelgan, aga ilma ka läbi ei saa, ja lisaks veel see pidev kõhuprobleem. Lähim taarapunkt on igal juhul natuke liiga kaugel. Tegelikult... „Kuulge, siduge mul silmad uuesti kinni! Ja öelge sellele kenale juhusele, et toogu tulist šokolaadi.” — Aitäh. Kui ma saaks nüüd aru, kus on vasak, võiks päris rahul olla.

Mängib vaikne muusika, ma ei suuda isegi eristada, mis pillid mängivad. Ilmselt vaid ettekujutus. (Ei ole võimalik uskuda, et need tüübid on kõike ette näinud!) Olen mingis eesruumis, siin on üsna pime. Nii, nüüd kostab muusika veidi kõvemini; keegi on ukse lahti teinud, tuleb sisse (st. kusagilt muidugi välja ka) ja istub minust veidi vasakule. Peaaegu vaikus. Hingamine.

Tobe, kuidas nad hingavad. Sisse, välja, sisse, välja. „Ära ei tüüta?” küsin seosetult. „Hingamine?” küsitakse mu imestuseks vastu. Ma ei oska midagi vastata, hingamine muidugi, mis muu, mõtlen, aga see on liiga imbetsilne, et seda välja öelda. „Vahel tüütab välja hingamine ära, selline täispuhutud tunne on siis,” kuulen natukese aja pärast vastust. Keegi hingaks nagu midagi lõhnavat sisse, ja enne väljahingamist on ta jälle kadunud.

Ta on käinud tuld süütamata, tekib mul mõte. Või olid mul silmad kinni, ükspuha, nüüd teen nad igatahes lahti (!). Siin ei olegi nii pime, ja ka mitte nii vaikne kui enne tundus.

Mina ei tea midagi, a lihtsalt võtaks valget ja tarbiks kanepit.

Ja siis saabub selgus — tahan ainult pimedat, võib ka keset heina ja palmilehti. Annaksin kõik, kui ainult teaksin või näeksin või kui nad tuleksid ja joonistaksid selle mu peeglisse. Nad võiksid selle joonistada lõhnavate vildikatega — nii et äiksepilved oleksid mustikamoosipurgina ümber pea ja kõik mustad mõtted kaoksid läbi purgipõhja. Tõmban pea purgist välja ja kahestun. See, kes ei oska loendada, hakkab kirjutama. Ta kirjutab üles kõik viieaastased, kellel on puudu üks esimene hammas. Korralikult: ees- ja perekonnanimi, jalanumber, Kihva-Värdi arvamus. See, kes on värvipime, kirjutab traktaadi hallimummulisuse kontseptsioonist rahvaluules. Kõik see kestab kümme minutit, siis saan jälle oma peas kokku. Teen silmad lahti (ehh, alles tegin ju) ja igal pool on hambutud hallvanakesed, kes kõik nõuavad kanepit.

Mul tekkis seos. Läksin eile trolliga koju ja siis lugesin lehte trollis ja siis mingi mees tuleb ja tüüp hakkas seal mölisema mingite inimestega ja siis tüüp ei läindki maha ja kukkus sahistama ja küsis et mis sa siin loed siin nagu, tema küsis vene keeles. No et loen ja kõik, ka vene keeles, peaaegu. No kui mees siis lõpuks uuesti tahtis välja minna, siis läks välja. Ja järgmises peatuses läksin mina ka maha. See ei ole sul mäest alla sõitmine, sa ei saa aru millest sa räägid praegu, mind ei ole siin üldse olemas praegu. Hakkame nüüd looma hääli tegema. Me lähme rukist lõikama. Aga onu Tomi me küll kaasa ei võta. Kuhu me edasi läheme? Ei tea. Ei kustuta kõike ära! Na-na-na-na-naa-na-naa... (Läbi metsa paistab valgus.)

Mitu kahte teil telefoninumbris on. Jah, aga teine auto. Kahte autot küsisin. Kahte autot palusin sellel aadressil. Ta ütles, et ta saadab teise järele natuke hiljem. Nojah, ma olen sõnatu. Ma lähen nüüd minema. Ja siis kui mulle helistatakse, siis ma helistan teile.